Vangidel on iga päev võimalus liikuda tund aega värskes õhus, kuid Eesti õpilased liiguvad nädalas värskes õhus keskmiselt neli tundi. Seega saab öelda, et meie lapsed liiguvad päevas värskes õhus vähem kui vangid vanglas. Vangidega sama palju liigub värskes õhus vaid kümnendik lastest.

Laste liikumisaktiivsus on vähenenud õuesoleku arvelt. Lapsed ei mängi enam hoovis palli, peitust või luurekat, ei jookse ringi ega sõida jalgratastega. Palju mugavam on istuda tugitoolis ja olla ninapidi nutiseadmes, kui panna tossud jalga ja minna õue.

Eesti kooliõpilaste tervisekäitumise uuringu kohaselt liigub vaid 16% 11-15-aastastest õpilastest soovitustele vastavalt. Piisavaks loetakse vähemalt 60 minutit mõõduka kuni tugeva intensiivsusega kehalist tegevust päevas.

Mõõduka kehalise aktiivsuse all peetakse silmas tegevusi, mille tagajärjel hingamine kiireneb, süda hakkab kiiremini lööma ja tekib kerge higistamine. Sellised tegevused on näiteks kiirkõnd, sörkjooks, rattasõit või ujumine. Tugeva kehalise aktiivsuse all mõeldakse aga tegevusi, mis panevad lapse tugevalt hingeldama või higistama – näiteks jooksmine, kiire rattasõit, suusatamine või raskuste tõstmine.

Tartu ülikooli liikumislabori teadlaste uuringust selgus, et alati ei liigu piisavalt ka trennis käivad lapsed. 7-12-aastaste laste trenniajast möödus vaid 30% viisil, mis pakkus neile mõõdukat või tugevat liikumisaktiivsust. Seepärast on eriti oluline lastel liikuda ka väljaspool kooli- ja trenniaega. Hea võimalus liikumiseks on kooli- ja kodutee läbimine jalgsi või jalgrattaga.

Samuti langeb gümnaasiumi minnes nii poiste kui tüdrukute kehaline aktiivsus väljaspool kooli. Põhjusena näevad pedagoogid liigset nutivahendi- ja ekraanikasutust, kuid ka spordialade valikute vähesust. Põhjused võivad peituda ka esimeses kooliastmes, kus lastel pole tekkinud liikumisharjumust. Siinkohal on oluline mõju kodul, kus sageli ei nõuta lastelt piisavalt pingutamist ega näidata head eeskuju.

Liikumisharjumust tuleb tekitada maast madalast! Iga lapsevanem saab vaadata, kuidas suunata oma last rohkem liikuma, rohkem jalgsi käima, rohkem füüsiliselt aktiivne olema.  

Miks on liikumine vajalik?

Vähene liikumine just lapseeas võib täiskasvanuna tuua kaasa mitmeid terviseprobleeme. Südame- ja veresoonkonnahaigustesse haigestumise riskile lisaks näitavad uuringud, et ülekaalulisest lapsest saab väga suure tõenäosusega ülekaaluline täiskasvanu. Samuti kasvab 2. tüüpi diabeeti haigestumise risk oluliselt, kui olla ülekaaluline lapseeas. Inimese jaoks tähendab see kasinamat elukvaliteeti ning ühiskonnale suuremaid kulusid tervishoiu- ja sotsiaalsüsteemis.

Liikumine on väga tähtis luustiku tugevdamisel. Kuna 20. eluaastates algab luumassi vähenemine, on juba lapse- ja noorukieas oluline oma luud tugevaks treenida.

Värskes õhus liikumisel on suur positiivne mõju meie kehale, vaimsele tervisele, elukvaliteedile ja enesehinnangule. Näiteks parandab õues liikumine südame ja veresoonkonna tööd, samuti ajuvereringet, mis omakorda aitab kaasa vaimse võimekuse tõusule. Ehk kui laps on piisavalt palju õues liikunud, paraneb ka tema õppimisvõimekus ja mõttetöö, ta magab paremini ja on väljapuhanum. Lisaks näitavad teadusuuringud, et treeningu ajal tõuseb õnnehormoon serotoniini tase, mis omakorda tugevdab närvirakkude energiat, loob heaolutunde, vähendab söögiisu ja vaimset kurnatust.

Regulaarne värskes õhus liikumine:

  • tugevdab tervist ja luid
  • kasvatab võhma
  • kasvatab lihasmassi
  • tekitab parema une ja tunned end väljapuhanuna
  • paranevad õpitulemused ja mõttetöö
  • tekitab hea enesetunde
  • vähendab ärevust ja stressi
  • annab energialaengu
  • vähendab rasvumist ja ülekaalu
  • kiirendab ainevahetust
  • toodab õnnehormoone

Kui liikumist on liiga palju?

Füüsiline aktiivsus on küll oluline, kuid seda kõike mõõdukalt. Lapsi ja noori, kes tegelevad aktiivselt sportimisega on vaja regulaarselt kontrollida, sellise ennetustegevuse kaudu vähendame spordiga kaasnevate terviseprobleemide/vigastuste tekkeriski tulevikus. 

Noorsportlaste spordimeditsiiniliste terviseuuringute üheks alameesmärgiks on varjatult ja ilma oluliste sümptomiteta kulgevate terviserikete, sh südame-veresoonkonnahaiguste riskifaktorite ning varjatud kopsu- ja südamehaiguste avastamine, vähendades seeläbi haiguse progresseerumist ja äkksurma riski.

Spordimeditsiinilise terviseuuringu sihtrühm on kuni 19-aastased noored, kes treenivad ja võistlevad regulaarselt vähemalt kuus akadeemilist tundi nädalas (üks akadeemiline tund = 45 minutit) lisaks kooli kehalise kasvatuse tundidele. Alla kuue akadeemilise tunni nädalas treenivaid ja võistlevaid noorsportlasi jälgivad perearstid tavatervisekontrolli käigus.

Loe noorsportlaste tervisekontrolli kohta lähemalt SIIT